Kui eelmise postituse fookus oli rohkem üldpildil ja sellel, millised suurejoonelised plaanid on Maritil ja Harshil, siis nüüd süveneme veidi rohkem ühte objekti ja uurime selle ajalugu. Mida, kui saaksid, pajataksid Stalini tähega hoone, kuhu Shethiad soovivad luua hubase koduspaaga majutuse, seinad? Sellele küsimusele vastamiseks teeme tagasivaate II maailmasõja järgsesse aega.
Paljude aastate eest asus Tartu mnt 24-32 ning Lastekodu tänava 3. ja 5. aadressil Dvigateli sõjatehase töölistele ehitatud stalinistlikku klassitsismi esindav elamukvartal, mis rajati 1947.- 1957. aastatel II maailmasõjas hävinud puitmajade asemele. “Kvartal on tüüpiline näide sõjajärgse esimese aastakümne üleliiduliste projekteerimistavade rakendamisest Eestis.” – nii on kirjutatud Muinsuskaitse eritingimuste uurimistöös, mis koostati mõne aasta eest hoone katuse osa restaureerimise jaoks (EKS Invest OÜ).
Kogu elamukvartal valmis küll, nagu mainitud, 1957. aastal, kuid meile tähtsaim – Tartu mnt 24 torniga hoone – valmis veidi varem ja seda 1954. aastal. Elamukvartalis oli 214 korterit, kauplused ja söökla. Kvartali keskel (majade taga) oli algselt pargitaoline ühine hooviala koos laste mänguväljakute, istumisnurkade ja isegi purskkaevuga. Seesugune ühine paik ja lahendus, kus aega veeta, oli täiesti uus ja pidi vastanduma sõjaeelsetele erakruntidele ning tugevdama nõukogude inimestele omast kollektiivset elulaadi. Sellise elulaadiga kaasnes ka üldisele õhkkonnale loomulik sotsiaalne kontroll.
Arhitektuuriajaloolane ja konservaator Oliver Orro on Dvigateli elamukvartali korterite plaani kirjeldanud järgnevalt: “Kuigi Dvigateli tehas oli toonases ühiskonnas üleliidulise alluvusega ettevõttena kahtlemata teatud määral priviligeeritud organisatsioon, ei olnud elamistingimused majades teab mis hiilgavad. Korterid olid kavandatud küll suured ja näiliselt esinduslikud, kuid rõhutatult sellise põhiplaaniga, et neid saaks algusest peale vajadusel kasutada ühiskorteritena.”
Ja paljude korteritega nii läkski. Ühiskorteritesse suruti kogu perega, vaid ühte-kahte tuppa, elama tavalised töötajad, nii et sama korterit pidi jagama kaks-neli leibkonda. Omaette korteri said ainult mõned tehase kõrgemad ülemused. Kuid lisaks töölistele ja ülemustele on teada, et ka üksikud eesti pered said nn Torniga majja selle valmides sisse kolida. Mõned seetõttu, et oldi Dvigateliga ametialaselt seotud, teised aga seetõttu, et Dvigatel pidi loovutama teatud osa kortereid ka linna üldisesse elamufondi.
Alles 1970.- 1980. aastatel hakkasid ühiskorterid nendest majadest kaduma, sest just siis intensiivistus paneelelamute ehitamine Õismäele ja Lasnamäele – korteripõud Tallinnas vähenes.
Ka toonase toiduainete kaupluse kohta on arhitektuuriajaloolasel mõned mõtted jagada. Alates ehitamisest kuni 1980. aastateni oli esimesel korrusel praeguse kassikohviku ruumides toiduainete kauplus või nagu toonases kõnepruugis – gastronoom. “Käisin lapsena 1980. aastatel vahel koos vanaisaga selles poes. Õppisin-harjutasin koolieelikuna seal igasuguste siltide pealt lugemist. Igal sildil oli mõni keeruline ja võõras sõna, mida oli halb kokku lugeda! Näiteks: “Tagastatud raha kontrollige kassa juures. Hilisemaid pretensioone ei rahuldata!”; “Suure Isamaasõja invaliide teenindatakse väljaspool järjekorda.”; “Sanitaarpäev”; “Inventuur”; “Kulinaartooted” jne.”
Kuid oli ka lihtsamaid ja selgemaid silte, näiteks: “Suhkrut ei ole!”. Ja mida aasta edasi 1980. aastate lõpu suunas, seda rohkem selliseid häid ja lihtsaid silte poodidesse tekkis.
Orro ütleb kokkuvõtteks, et Stalini tähega hoone oli väliselt hiilgav, kuid seest tüüpiliselt nõukogudelik. Uhke fassaad varjas endas palju viletsust ja vaesust. Tänapäeval on olukord muidugi teine ja uhke fassaadi taga on varsti külastamiseks sama eriline ja hubane galerii-majutus.
Vaata ka pilte pööningu praegusest seisust:
Uurinud ja kirjutanud Vanessa Kassmann
Galerii fotod Kelli Kook