Aruni hotelli pealinlasest projektijuhile on Orissaares elamine õpetanud saaremaalikku kulgemist

Kuu aja eest tuli Maritil soov lisaks Stalini tähega hoonele, tutvustada blogis ka Orissaare internaatkooli ajalugu, kuhu tärkab Aruni hotell, ja jagada seal õppinud noorte lugusid. Kui töö sai ette võetud, selgus aga, et kontaktide leidmine ja info kogumine on oodatust aeganõudvam. Seega tuli see lugu mõneks ajaks ootele jätta ja septembris toimunud Maal Elamise päeva oodata, sest just siis avati taas internaatkooli uksed kõikidele soovijatele ja nende lugudele, mis omamoodi tähtsad on ja ehk kajastamistki vajavad.

Nii tuligi mõte teha uus vahepealne kirjatükk – see siin – mis juhataks sisse eesoleva internaatkooli loo. Ja kellega oleks seda parem teha, kui mitte tärkava hotelli projektijuhi Egle Puhkiga, et tutvustada kõigile, kes on see inimene, kes Maritit ja Harshi nii suures projektis toetab.

Järgnev intervjuu on suurepärane näide sellest, et ka meie väikeses Eestis on äärmiselt huvitava tausta ja kogemustepagasiga inimesi. Nagu meie projektijuht, kelle jaoks ei pannud ka T1 kaubanduskeskuse Super Skyparki ja sealse, Euroopas ainulaadse, katusel asuva vaateratta projekt põlve värisema.

Tutvusta end. Kust sa pärit oled, varasem töökogemus, mõni põnev fakt enda kohta jne. Kuidas on sinu hingeasjaks saanud võimalikult suured projektid?
Ma sündisin Tallinnas ja kasvasin Vanalinnas, kuid kõik suved ja vaheajad veetsin maal vanavanemate juures, loomade keskel. Olen õppinud Tallinna Ülikoolis sotsiaaltööd, spetsialiseerumisega lastekaitsele. Õppides sai mulle aga üsna kiirelt selgeks tõsiasi, et vastvas valdkonnas tegutsemiseks on mul eelnevalt vaja koguda elutarkust ja -kogemust, ka finantse. Seega sel ajal ma erialast tööd tegema ei hakanud, aga hea tausta minu edasistele toimetusele andis see tingimata. Sain luua ka vajalikud kontaktid. Üheks tähtsaimaks seigaks ülikooliajast saab kindlasti lugeda tutvumist Indrek Pertelsoniga, kes mind noore tudengina endale paremaks käeks võttis, kui spordiklubi Arigato planeerimist alustas. Ma olen väga tänulik, et ta mu “leidis”, sest saan julgelt väita, et see pani aluse mu “pea ees vette hüppamistele” eri valdkondades.

Vahepeal elasin kolm aastat Kanadas, misjärel leidsin end Olde Hansast keskaegseid elamusrännakuid arendamast. Enne Super Skyparki projekti jõudsin veel piiluda Rahuvusooper Estonia telgitagustesse Aivar Mäe abina ning ehitussektoris projektijuhina töötada. Seega elu on mul üpriski kirju olnud – nagu Hunt Kriimsilmal (naerab).

Usun tõemeeli, et elu kannab ning üks kogemus loob alust järgmiseks. Mulle on öeldud, et ma sobin uute väljakutsete algatajaks ja ühtlasi on see ka miski, mis mul endal kõige rohkem silma särama ja mõtte jooksma paneb.

Mainisid T1 Super Skyparki projekti. Kirjelda seda teekonda veidi täpsemalt. Kui raske see projekt sinu jaoks oli?
Seesuguste põnevate pereturismi atraktsioonide jaoks pakkus EAS uhket toetusmeedet, mille peale Super Skyparki eestvedaja Alar Kajari projektikirjutajat otsima hakkas. Nii ma selle suurejoonelise plaani osaks sain. Alustasime ideekorjest, joonistest ning loomulikult ka hinnapakkumistest, mis kõik projektiks sai kokku pandud. Kuigi toetusmeede eelistas kõiki piirkondi peale Tallinna, nõustuti siiski, et vaateratta idee oli väga unikaalne ja pealinna jaoks sobiv. Seega ei jäänud EASil muud üle kui vähemalt seda osa projektist toetada.

Seejärel panin kokku juhtgrupi, kellest igaüks hakkas oma valdkonna sisu looma – alates teaduskeskusest toitlustuseni välja. Käisime koos messidel ja kogusime infot, kust aga saime. Kindlasti ei olnud tegu raske projektiga, pigem põneva ja väljakutseid pakkuvaga, samas ka väga õpetlikuga – tean, mida järgmistes projektides vältida, aga ka näiteks seda, kui kallid on lasteatraktsioonid (naerab). Ja mitte igaüks ei saa öelda, et on katusele vaateratta pannud!

Täna kolmeaastase lapse emana, saan tõenduspõhiselt kinnitada, et tegime oma tiimiga väga head tööd. Veetsin hiljuti oma lapsega viis tundi Skyparkis, igavust ei tekkinud hetkekski ning avastamisrõõmu jäi ka järgmiseks korraks.

Räägime veidi täpsemalt ka I Land Sound festivalist, mida sa veel maininud ei ole, aga on siiski üks põhjustest, mis on sind tänaseks Saaremaale viinud.
Kirjelda lühidalt, milline roll sul tiimiliikmena seal on.
Olen I Land Sound elamusfestivali tiimis olnud alates selle sünnist, 2017. aastast. See sai alguse sõpradele planeeritava peo ideest, mis paari kuuga natukene “üle käte” kasvas ning oma elu elama hakkas. Aga kuna olen sündmuseid korraldanud põhikoolist saati, oli festivalitiimiga liitumine minu jaoks ainuõige valik ning muidugi Paabu legendaarne entusiasm suudab paljusid tegudele sütitada.

Tänaseks on esimeste aastate “veri ninast välja” tegutsemisstiil asendunud rahulikuma projektitöö ning taustsüsteemi panustamisega, aga ega väikelaste kõrvalt muudmoodi ei saakski.

Ütlesid kord, et oled Tallinnast pärit ega kujutanudki end mingi hetkeni
maakohas elamas. Mis sind armsasse Orissaarde, peale I Land Soundi, tõi?
Orissaare oli loomulik valik, sest mu elukaaslane on siit pärit, kuid reaalselt Orissaarde elama tõi meid kurikuulus koroonaviirus. See oli 2020. aasta märts, kui Saaremaa oli juba nn lukku pandud ning kogu maailma oli halvanud suur ja kole hirm. Siiski otsustasime natukene väriseva südamega koos beebiga Saaremaa poole suuna võtta. Sadamas oli passikontroll ja politseipatrullid, nagu filmis (naerab) ning tunne oli täitsa ebareaalne, sest teadsime, et mandrile tagasi me enam ei saa. Põgenesime pandeemiasse, aga see oli elu parim otsus, sest nüüd on mul koroonapeenrad ning metsaonn ja lastel rohkelt ruumi ringilippamiseks.

Vahepeal jõudsin ka aastakese Visit Saaremaa ridades kohalikku turismi edendada, enne kui sündis mu teine laps ning julge pealehakkamine ning unistamine viisid mind kokku Maritiga.

Kuidas Maritiga tutvusid ja temaga koostööd alustasid?
See oli toredate kokkusattumuste rada! Ühel kevadpäeval Orissaares ringi jalutades visualiseerisin, kuidas vanas internaatkoolis võiks toimetada hotell ja veekeskus. Möödusid mõned nädalad, kui sain teada, et maja on ära ostetud ja sinna planeeritakse teha Aruni hotell. Googeldasin, leidsin meili, kirjutasin, sest tundsin, et soovin kaasa lüüa ja siis Marit juba helistaski.

Ma ilmselgelt ei plaaninud beebi kõrvalt kohe toimetama hakata, aga kui elad Orissaares, siis selliseid huvitavaid projekte juhtub kord sajandis. Lisaks meeldis mulle, et Mariti idee harmoneerus mu varasemate mõtetega ning õnneks on ka mu beebi rahulik – nii ma selle otsuse vastu võtsingi. Omamoodi toetus nii pisikese kõrvalt töötada on ka see, et mul on Maritiga samavanad lapsed – tüdrukutel on vanusevahe kuus päeva, poistel kaks kuud ning muidugi ei saa alahinnata mu elukaaslase panust! Ta on superisa ning me oleme tugev tiim. Hetkel on ta osaliselt seotud ka hotelli ehitusliku poole järelvalvega. See teeb igasuguse lastega süsteemitamise lihtsamaks.

Mis on projektijuhi ülesanded?
Kuna Marit ise elab poolekohaga kaugel Indias, soovitasin end talle käepikenduseks, kes Orissaares kõigel pilku peal hoiaks. Projektijuht peab omama täit ülevaadet, teadma, kust saab vajalikke asju, taustinfot, kõige kuluefektiivsemaid lahendusi ja seda võimalikult kiiresti. Ma ei pea ise olema spetsialist igas valdkonnas, aga ma pean teadma, kes on.

Hea projektijuht elab ja hingab projektiga samas taktis – ma siiralt usun kunstihotelli edusse. Hetkel töötame välja ka kaasuvaid lisateenuseid. Luues ise kompleksi, kus on rohkelt valikuvõimalusi, samal ajal kasutades ära Orissaare merelist ilu, säilitame tugeva ärimudeli. Vaid sel juhul saab murda reeglit, et saare või maakohtade turism on väga hooajaline.

Aruni hotell kujuneb kunstihotelliks – millised on sinu lemmikud kunstitegevused/ loovad tegevused?
Mul ei ole laste kõrvalt viimasel ajal just palju aega olnud, et kunstilisi tegevusi harrastada (naerab). Aga mulle väga meeldivad igasugused käelised tegevused, nagu õmbelemine, värvide ja saviga “plätserdamine”, kunagi ammu meeldis mulle ka ehete tegemine. Samuti naudin ehitustöid – suvel tegin lapsele ehitusjääkidest mängumaja.

Mida on seni Orissaares elamine sulle õpetanud? Nimeta mõned kaunimad paigad Orissaares/seal piirkonnas.
Lihtsust, siirust ning rahulikult kulgemist. Tulles pigem närvilisest Tallinna keskkonnast on siinne õhkkond drastiliselt erinev – kõigil on aega, ka autojuhtidel, kel väga meeldib maanteel 80-ga sõita.

Siin on väga mugav elada. Lasteaed, kultuurimaja, spordihoone, pood jne on kõik üksteisest kiviviske kaugusel ning minu harrastused, jooga ja koorilaul, on kenasti esindatud. Puudus on küll kõikidest nendest sõprussuhetest, mis pealinna maha jäid. Aga seetõttu ongi tore, et siia tuleb korralik majutusasutus, saan kõik sõbrad mugavalt külla kutsuda (naerab).

Kaunitest paikadest tooksin esimesena välja muidugi imelise Illiku laiu. Veel on Orissaare lähedal ka Maasi ordulinnus, kus korraldatakse üritusi ning Koigi raba oma ilusa loodusega. Üleüldse kogu see rannaäärne maantee – üks vaade on ilusam kui teine. Tulge vaadake ise järele!

Küsis Vanessa Kassmann
Fotod Kelli Kook