Autor: KenaKodu

Posted on

Aruni hotelli pealinlasest projektijuhile on Orissaares elamine õpetanud saaremaalikku kulgemist

Aruni hotelli tiimiliikmed Egle ja Tarmo
Aruni hotelli projektijuht Egle ja ehitusnõustaja Tarmo

Kuu aja eest tuli Maritil soov lisaks Stalini tähega hoonele, tutvustada blogis ka Orissaare internaatkooli ajalugu, kuhu tärkab Aruni hotell, ja jagada seal õppinud noorte lugusid. Kui töö sai ette võetud, selgus aga, et kontaktide leidmine ja info kogumine on oodatust aeganõudvam. Seega tuli see lugu mõneks ajaks ootele jätta ja septembris toimunud Maal Elamise päeva oodata, sest just siis avati taas internaatkooli uksed kõikidele soovijatele ja nende lugudele, mis omamoodi tähtsad on ja ehk kajastamistki vajavad.

Nii tuligi mõte teha uus vahepealne kirjatükk – see siin – mis juhataks sisse eesoleva internaatkooli loo. Ja kellega oleks seda parem teha, kui mitte tärkava hotelli projektijuhi Egle Puhkiga, et tutvustada kõigile, kes on see inimene, kes Maritit ja Harshi nii suures projektis toetab.

Järgnev intervjuu on suurepärane näide sellest, et ka meie väikeses Eestis on äärmiselt huvitava tausta ja kogemustepagasiga inimesi. Nagu meie projektijuht, kelle jaoks ei pannud ka T1 kaubanduskeskuse Super Skyparki ja sealse, Euroopas ainulaadse, katusel asuva vaateratta projekt põlve värisema.

Tutvusta end. Kust sa pärit oled, varasem töökogemus, mõni põnev fakt enda kohta jne. Kuidas on sinu hingeasjaks saanud võimalikult suured projektid?
Ma sündisin Tallinnas ja kasvasin Vanalinnas, kuid kõik suved ja vaheajad veetsin maal vanavanemate juures, loomade keskel. Olen õppinud Tallinna Ülikoolis sotsiaaltööd, spetsialiseerumisega lastekaitsele. Õppides sai mulle aga üsna kiirelt selgeks tõsiasi, et vastvas valdkonnas tegutsemiseks on mul eelnevalt vaja koguda elutarkust ja -kogemust, ka finantse. Seega sel ajal ma erialast tööd tegema ei hakanud, aga hea tausta minu edasistele toimetusele andis see tingimata. Sain luua ka vajalikud kontaktid. Üheks tähtsaimaks seigaks ülikooliajast saab kindlasti lugeda tutvumist Indrek Pertelsoniga, kes mind noore tudengina endale paremaks käeks võttis, kui spordiklubi Arigato planeerimist alustas. Ma olen väga tänulik, et ta mu “leidis”, sest saan julgelt väita, et see pani aluse mu “pea ees vette hüppamistele” eri valdkondades.

Vahepeal elasin kolm aastat Kanadas, misjärel leidsin end Olde Hansast keskaegseid elamusrännakuid arendamast. Enne Super Skyparki projekti jõudsin veel piiluda Rahuvusooper Estonia telgitagustesse Aivar Mäe abina ning ehitussektoris projektijuhina töötada. Seega elu on mul üpriski kirju olnud – nagu Hunt Kriimsilmal (naerab).

Usun tõemeeli, et elu kannab ning üks kogemus loob alust järgmiseks. Mulle on öeldud, et ma sobin uute väljakutsete algatajaks ja ühtlasi on see ka miski, mis mul endal kõige rohkem silma särama ja mõtte jooksma paneb.

Mainisid T1 Super Skyparki projekti. Kirjelda seda teekonda veidi täpsemalt. Kui raske see projekt sinu jaoks oli?
Seesuguste põnevate pereturismi atraktsioonide jaoks pakkus EAS uhket toetusmeedet, mille peale Super Skyparki eestvedaja Alar Kajari projektikirjutajat otsima hakkas. Nii ma selle suurejoonelise plaani osaks sain. Alustasime ideekorjest, joonistest ning loomulikult ka hinnapakkumistest, mis kõik projektiks sai kokku pandud. Kuigi toetusmeede eelistas kõiki piirkondi peale Tallinna, nõustuti siiski, et vaateratta idee oli väga unikaalne ja pealinna jaoks sobiv. Seega ei jäänud EASil muud üle kui vähemalt seda osa projektist toetada.

Seejärel panin kokku juhtgrupi, kellest igaüks hakkas oma valdkonna sisu looma – alates teaduskeskusest toitlustuseni välja. Käisime koos messidel ja kogusime infot, kust aga saime. Kindlasti ei olnud tegu raske projektiga, pigem põneva ja väljakutseid pakkuvaga, samas ka väga õpetlikuga – tean, mida järgmistes projektides vältida, aga ka näiteks seda, kui kallid on lasteatraktsioonid (naerab). Ja mitte igaüks ei saa öelda, et on katusele vaateratta pannud!

Skywheel of Tallinn
“Ja mitte igaüks ei saa öelda, et on katusele vaateratta pannud!”
pilt: https://superskypark.ee/toode/vaateratas/

Täna kolmeaastase lapse emana, saan tõenduspõhiselt kinnitada, et tegime oma tiimiga väga head tööd. Veetsin hiljuti oma lapsega viis tundi Skyparkis, igavust ei tekkinud hetkekski ning avastamisrõõmu jäi ka järgmiseks korraks.

Räägime veidi täpsemalt ka I Land Sound festivalist, mida sa veel maininud ei ole, aga on siiski üks põhjustest, mis on sind tänaseks Saaremaale viinud.
Kirjelda lühidalt, milline roll sul tiimiliikmena seal on.
Olen I Land Sound elamusfestivali tiimis olnud alates selle sünnist, 2017. aastast. See sai alguse sõpradele planeeritava peo ideest, mis paari kuuga natukene “üle käte” kasvas ning oma elu elama hakkas. Aga kuna olen sündmuseid korraldanud põhikoolist saati, oli festivalitiimiga liitumine minu jaoks ainuõige valik ning muidugi Paabu legendaarne entusiasm suudab paljusid tegudele sütitada.

Tänaseks on esimeste aastate “veri ninast välja” tegutsemisstiil asendunud rahulikuma projektitöö ning taustsüsteemi panustamisega, aga ega väikelaste kõrvalt muudmoodi ei saakski.

Ütlesid kord, et oled Tallinnast pärit ega kujutanudki end mingi hetkeni
maakohas elamas. Mis sind armsasse Orissaarde, peale I Land Soundi, tõi?
Orissaare oli loomulik valik, sest mu elukaaslane on siit pärit, kuid reaalselt Orissaarde elama tõi meid kurikuulus koroonaviirus. See oli 2020. aasta märts, kui Saaremaa oli juba nn lukku pandud ning kogu maailma oli halvanud suur ja kole hirm. Siiski otsustasime natukene väriseva südamega koos beebiga Saaremaa poole suuna võtta. Sadamas oli passikontroll ja politseipatrullid, nagu filmis (naerab) ning tunne oli täitsa ebareaalne, sest teadsime, et mandrile tagasi me enam ei saa. Põgenesime pandeemiasse, aga see oli elu parim otsus, sest nüüd on mul koroonapeenrad ning metsaonn ja lastel rohkelt ruumi ringilippamiseks.

Vahepeal jõudsin ka aastakese Visit Saaremaa ridades kohalikku turismi edendada, enne kui sündis mu teine laps ning julge pealehakkamine ning unistamine viisid mind kokku Maritiga.

Kuidas Maritiga tutvusid ja temaga koostööd alustasid?
See oli toredate kokkusattumuste rada! Ühel kevadpäeval Orissaares ringi jalutades visualiseerisin, kuidas vanas internaatkoolis võiks toimetada hotell ja veekeskus. Möödusid mõned nädalad, kui sain teada, et maja on ära ostetud ja sinna planeeritakse teha Aruni hotell. Googeldasin, leidsin meili, kirjutasin, sest tundsin, et soovin kaasa lüüa ja siis Marit juba helistaski.

Ma ilmselgelt ei plaaninud beebi kõrvalt kohe toimetama hakata, aga kui elad Orissaares, siis selliseid huvitavaid projekte juhtub kord sajandis. Lisaks meeldis mulle, et Mariti idee harmoneerus mu varasemate mõtetega ning õnneks on ka mu beebi rahulik – nii ma selle otsuse vastu võtsingi. Omamoodi toetus nii pisikese kõrvalt töötada on ka see, et mul on Maritiga samavanad lapsed – tüdrukutel on vanusevahe kuus päeva, poistel kaks kuud ning muidugi ei saa alahinnata mu elukaaslase panust! Ta on superisa ning me oleme tugev tiim. Hetkel on ta osaliselt seotud ka hotelli ehitusliku poole järelvalvega. See teeb igasuguse lastega süsteemitamise lihtsamaks.

I Land Sound tuleskulptuur 2022
Egle on olnud I Land Soundi elamusfestivali tiimis alates algusest ja panustab tänagi taustsüsteemi.
pildil I Land Sound 2022 tuleskulptuur: https://www.tv3.ee/suverubriik/i-land-soundi-tuleskulptuuri-autor-see-sumboliseerib-maailma-g-punkti/

Mis on projektijuhi ülesanded?
Kuna Marit ise elab poolekohaga kaugel Indias, soovitasin end talle käepikenduseks, kes Orissaares kõigel pilku peal hoiaks. Projektijuht peab omama täit ülevaadet, teadma, kust saab vajalikke asju, taustinfot, kõige kuluefektiivsemaid lahendusi ja seda võimalikult kiiresti. Ma ei pea ise olema spetsialist igas valdkonnas, aga ma pean teadma, kes on.

Hea projektijuht elab ja hingab projektiga samas taktis – ma siiralt usun kunstihotelli edusse. Hetkel töötame välja ka kaasuvaid lisateenuseid. Luues ise kompleksi, kus on rohkelt valikuvõimalusi, samal ajal kasutades ära Orissaare merelist ilu, säilitame tugeva ärimudeli. Vaid sel juhul saab murda reeglit, et saare või maakohtade turism on väga hooajaline.

Aruni hotell kujuneb kunstihotelliks – millised on sinu lemmikud kunstitegevused/ loovad tegevused?
Mul ei ole laste kõrvalt viimasel ajal just palju aega olnud, et kunstilisi tegevusi harrastada (naerab). Aga mulle väga meeldivad igasugused käelised tegevused, nagu õmbelemine, värvide ja saviga “plätserdamine”, kunagi ammu meeldis mulle ka ehete tegemine. Samuti naudin ehitustöid – suvel tegin lapsele ehitusjääkidest mängumaja.

Mida on seni Orissaares elamine sulle õpetanud? Nimeta mõned kaunimad paigad Orissaares/seal piirkonnas.
Lihtsust, siirust ning rahulikult kulgemist. Tulles pigem närvilisest Tallinna keskkonnast on siinne õhkkond drastiliselt erinev – kõigil on aega, ka autojuhtidel, kel väga meeldib maanteel 80-ga sõita.

Siin on väga mugav elada. Lasteaed, kultuurimaja, spordihoone, pood jne on kõik üksteisest kiviviske kaugusel ning minu harrastused, jooga ja koorilaul, on kenasti esindatud. Puudus on küll kõikidest nendest sõprussuhetest, mis pealinna maha jäid. Aga seetõttu ongi tore, et siia tuleb korralik majutusasutus, saan kõik sõbrad mugavalt külla kutsuda (naerab).

Kaunitest paikadest tooksin esimesena välja muidugi imelise Illiku laiu. Veel on Orissaare lähedal ka Maasi ordulinnus, kus korraldatakse üritusi ning Koigi raba oma ilusa loodusega. Üleüldse kogu see rannaäärne maantee – üks vaade on ilusam kui teine. Tulge vaadake ise järele!

Illiku laid
“Kaunitest paikadest tooksin esimesena välja muidugi imelise Illiku laiu.”
pilt I Land Sound facebooki lehelt

Küsis Vanessa Kassmann
Fotod Kelli Kook

Posted on

II maailmasõja järel varjas Stalini tähega hoone uhke fassaad endas palju viletsust ja vaesust

Tartu mnt 24 torn
Tehase Dvigatel elamukvartal, vaade hoone torniga nurgaosale, 1990ndad. Pilt: Muinsuskaitse eritingimuste uurimistöö, mis koostati hoone katuse osa restaureerimiseks EKS Invest OÜ poolt.

Kui eelmise postituse fookus oli rohkem üldpildil ja sellel, millised suurejoonelised plaanid on Maritil ja Harshil, siis nüüd süveneme veidi rohkem ühte objekti ja uurime selle ajalugu. Mida, kui saaksid, pajataksid Stalini tähega hoone, kuhu Shethiad soovivad luua hubase koduspaaga majutuse, seinad? Sellele küsimusele vastamiseks teeme tagasivaate II maailmasõja järgsesse aega.

Paljude aastate eest asus Tartu mnt 24-32 ning Lastekodu tänava 3. ja 5. aadressil Dvigateli sõjatehase töölistele ehitatud stalinistlikku klassitsismi esindav elamukvartal, mis rajati 1947.- 1957. aastatel II maailmasõjas hävinud puitmajade asemele. “Kvartal on tüüpiline näide sõjajärgse esimese aastakümne üleliiduliste projekteerimistavade rakendamisest Eestis.” – nii on kirjutatud Muinsuskaitse eritingimuste uurimistöös, mis koostati mõne aasta eest hoone katuse osa restaureerimise jaoks (EKS Invest OÜ).

Kogu elamukvartal valmis küll, nagu mainitud, 1957. aastal, kuid meile tähtsaim – Tartu mnt 24 torniga hoone – valmis veidi varem ja seda 1954. aastal. Elamukvartalis oli 214 korterit, kauplused ja söökla. Kvartali keskel (majade taga) oli algselt pargitaoline ühine hooviala koos laste mänguväljakute, istumisnurkade ja isegi purskkaevuga. Seesugune ühine paik ja lahendus, kus aega veeta, oli täiesti uus ja pidi vastanduma sõjaeelsetele erakruntidele ning tugevdama nõukogude inimestele omast kollektiivset elulaadi. Sellise elulaadiga kaasnes ka üldisele õhkkonnale loomulik sotsiaalne kontroll.

Torniga maja ehitamine
Ehitamine, vaade hoovi poolt. Pilt: Muinsuskaitse eritingimuste uurimistöö, mis koostati hoone katuse osa restaureerimiseks EKS Invest OÜ poolt.

Arhitektuuriajaloolane ja konservaator Oliver Orro on Dvigateli elamukvartali korterite plaani kirjeldanud järgnevalt: “Kuigi Dvigateli tehas oli toonases ühiskonnas üleliidulise alluvusega ettevõttena kahtlemata teatud määral priviligeeritud organisatsioon, ei olnud elamistingimused majades teab mis hiilgavad. Korterid olid kavandatud küll suured ja näiliselt esinduslikud, kuid rõhutatult sellise põhiplaaniga, et neid saaks algusest peale vajadusel kasutada ühiskorteritena.”

Ja paljude korteritega nii läkski. Ühiskorteritesse suruti kogu perega, vaid ühte-kahte tuppa, elama tavalised töötajad, nii et sama korterit pidi jagama kaks-neli leibkonda. Omaette korteri said ainult mõned tehase kõrgemad ülemused. Kuid lisaks töölistele ja ülemustele on teada, et ka üksikud eesti pered said nn Torniga majja selle valmides sisse kolida. Mõned seetõttu, et oldi Dvigateliga ametialaselt seotud, teised aga seetõttu, et Dvigatel pidi loovutama teatud osa kortereid ka linna üldisesse elamufondi.

Alles 1970.- 1980. aastatel hakkasid ühiskorterid nendest majadest kaduma, sest just siis intensiivistus paneelelamute ehitamine Õismäele ja Lasnamäele – korteripõud Tallinnas vähenes.

Ka toonase toiduainete kaupluse kohta on arhitektuuriajaloolasel mõned mõtted jagada. Alates ehitamisest kuni 1980. aastateni oli esimesel korrusel praeguse kassikohviku ruumides toiduainete kauplus või nagu toonases kõnepruugis – gastronoom. “Käisin lapsena 1980. aastatel vahel koos vanaisaga selles poes. Õppisin-harjutasin koolieelikuna seal igasuguste siltide pealt lugemist. Igal sildil oli mõni keeruline ja võõras sõna, mida oli halb kokku lugeda! Näiteks: “Tagastatud raha kontrollige kassa juures. Hilisemaid pretensioone ei rahuldata!”; “Suure Isamaasõja invaliide teenindatakse väljaspool järjekorda.”; “Sanitaarpäev”; “Inventuur”; “Kulinaartooted” jne.”

Kuid oli ka lihtsamaid ja selgemaid silte, näiteks: “Suhkrut ei ole!”. Ja mida aasta edasi 1980. aastate lõpu suunas, seda rohkem selliseid häid ja lihtsaid silte poodidesse tekkis.

Orro ütleb kokkuvõtteks, et Stalini tähega hoone oli väliselt hiilgav, kuid seest tüüpiliselt nõukogudelik. Uhke fassaad varjas endas palju viletsust ja vaesust. Tänapäeval on olukord muidugi teine ja uhke fassaadi taga on varsti külastamiseks sama eriline ja hubane galerii-majutus.

Vaata ka pilte pööningu praegusest seisust:

 

Uurinud ja kirjutanud Vanessa Kassmann
Galerii fotod Kelli Kook

 

 

Posted on

Shethia perekond: “Me ei proovi luua midagi sellist, mida oleme juba kogenud, vaid võtame siit ja sealt ning proovime ikkagi midagi päris oma nägu vormida.”

Marit ja Harsh otsustasid Eesti kinnisvarasse rohkem investeerima hakata, sh
kortereid ehitama ja sisustama, umbes aasta aega tagasi. “Meie käest küsiti, kas meil on rahast kahju või soovitati hoopis, et me natukene ootaks, küll hinnad langevad.” Niisuguseid küsimusi ja ettepanekuid esitati neile tegelikult ka juba siis kui nad 2019. aastal Tallinnasse oma kodu ostsid. “Kinnisvara paistab alati natukene liiga kallis,” ütleb Marit tsiteerides Kristi Saart, kes samal teemal ka oma blogis kirjutab. Aasta tagasi oli perekond Shethial valida, kas paigutada ressursid teist laadi investeeringutesse, näiteks aktsiatesse ja fondidesse, või kinnisvarasse. Harsh, kes ise investeerimisega tegeleb, soovitas kinnisvara soetama hakata, mõeldes ka eesolevale ajale ning ennustades, et aktsiaturg jaheneb. Tal oli õigus. Nii Mariti ja Harshi teekond kinnisvara maailmas algaski.

Hea ettevõtte toimimiseks on vaja head tiimi. “Meie tiim ei ole tegelikult väga suur. Oleme heade asjade kokkulangemiste tõttu leidnud käputäie usaldusväärseid inimesi.” Näiteks, on renoveerimise poole pealt kõige suuremaks abiliseks Maritile ja Harshile Hanna-Liina. Ta töötas enne Rakvere ametikoolis viimistlusõpetajana. Ning Mariti ema, kes on seal õppedirektor, viis Mariti ja Hanna-Liina kokku, kui viimane koolist lahkuda otsustas. “Ma arvan, et kuna meil tuli esimeses osturingis seitse korterit korraga, siis oli mul võimalus meie tiimile lühikese aja vältel regulaarselt tööotsi pakkuda. See aitas kiiresti luua usaldusväärse sideme koostööks.”

Just kodutunne on see, mida Marit ja Harsh luua ning teisega jagada tahavad. Olles ise viimase kuue aasta jooksul elanud neljas eri riigis, veetes kolmandiku ajast hotellides, on nad harjunud sellega, et kodu on liikuv ja et kodutunnet on võimalik luua. “Ma arvan, et konkreetne ruum ei ole kodutunde tekitamise puhul kõige olulisem, aga mõni ruum kindlasti soodustab kodutunde tekkimist, mõni lausa takistab,” selgitab Marit. Nad lähenevad igale korterile eraldi, alustades mälestuste ja sentimendi kogumisest müüjatelt ostuprotsessis. Ja mälestusi on mida koguda, sest nad on ostnud enamasti ainult selliseid kortereid, kus on pered, lausa põlvkonnad, pikalt sees elanud.

”Minu jaoks on oluline veeta mingi aeg ostetud korteris, et vormida potentsiaal võimalikult konkreetseks visiooniks,” kirjeldab Marit. Inspiratsiooniks edasisel – ehitusel ja sisutamisel – ongi neile enamasti korter ise. Nad püüvad aru saada, miks mingid lahendused on tehtud ja seda siis omamoodi rõhutada. Küll aga kui tööks läheb, ei ole kõik alati nii idülliline. “Tuleb igasuguseid üllatusi, sest pikalt ühe pere käes olnud korterites, on päris palju ise parandatud ja nikerdatud ning vastavalt ajale ja võimalustele materjale kasutatud.” Mariti sõnul ei ole see kahjuks jätkusuutlik ja tuleb ümber teha, mis võtab muidugi ka suure osa eelarvest. Rahakott ei pea kõigele vastu ja kui tuleb teha valik näiteks ilusa kapi ja torustiku vahetuse vahel, on torud prioriteediks.

Mariti ja Harshi jaoks oli 50ndatel ehitatud majade puhul atraktiivseks
elamistingimuste esteetiline pool – laiad trepikojad, kõrged laed, laudpõrandad, suured aknad, suured köögid –, aga ka tehniline pool – kivimaja ja paksud seinad. Ka helipidavus on neis palju parem kui hilisematel kümnenditel ehitatud majades. Kuid ka nendes majades on oma vimkasid. “Üks suur miinus on tolleaegne ventilatsioon. Tingimus oli see, et iga kahe tunni tagant pidi korteris õhk vahetuma. Selleks pandi õhku läbilaskvad aknaraamid, kust värske õhk sisse tuli, ja ehitati ventilatsioonikorstnad, kust umbne õhk välja liikus. Idee on iseenesest hea, et saab värsket õhku, aga eriti hulluks läks asi kui korteritele hakati pakettaknaid panema. See pani põntsu kogu õhutussüsteemile.” Marit soovitab 50ndate korterit ostes ühistult kindlasti uurida, kas uus ventilatsioonisüsteem on juba tehtud või plaanis.

Korterite renoveerimise kõrval on Maritil ja Harshil olnud aga veel üks soov – nad on aastaid mõelnud hotelli pidamise peale. “Plaanisime selle alguses teha India imeilusasse joogapealinna Rishikesse. Kui me aga ise poole kohaga Mumbaisse kolisime (elame praegu kahe riigi vahel), saime ruttu aru, et Indas asja ajada oleks äärmiselt keeruline – tohutu energia läheks paberimajandusele ja lisaks peaks igal vaheetapil allkirja panemise eest tasu maksma.”

Nii Marit ja Harsh enda soovi väikses Eestis teostama hakkasidki. Nad kaalusid
mitmeid variante, kuniks Saaremaale puhkama sõites nad vana internaatkooli
Orissaares nägid. “See hoone on nagu 50ndatest pärit pühademuna, tõeliselt ilus ning sobib ka meie kinnisvara kogemusega,” kirjaldab Marit ja lisab, et ka Orissaare kogukond ise on juba ammu suurte muutuste teel. “Inspireeriv on näha nii Illiku laiul toimuvat näiteks I Land Sound festivali näol kui ka väiksemaid, aga samuti huviküllaseid pakkumisi turistidele – näiteks puuonni majutus veidi maad Orissaarest väljas.” Lisaks on ka vald ise viimaste aastate jooksul oma hooneid ja alasid usinalt korda teinud – Orissaare pakub palju silmailu.

”Meie idee on Orissaarde luua kunstihotell. Tahame luua keskkonda, kus inimesed saaksid inspiratsiooni ammutada ja kuhu ennast väljendama tulla.” Eneseväljenduse osas plaanivad Marit ja Harsh luua palju võimalusi, andes vahendeid nii maalimiseks, heliloomeks, aga ka keraamiliseks või muuks kunsti tegevuseks. Lisaks – neil on plaanis käima lükata ka aastaringne kunstiresidentuur professionaalidele.

”Ruumide koha pealt on selline plaan, et kui kõik kunagi valmis saab, on iga
hotellituba eri professionaalse kunstniku kujundatud. Loomulikult, läheb meil esialgu enamus võhmast maja rekonstrueerimise peale, nii et alguses tuleb suurem jagu tubasid ühtses stiilis. Aja jooksul saavad need toad aga järk-järgult oma unikaalse sisu.”

Seda aga, miks nad seda kõike just niipidi on mõelnud, selgitab Marit järgnevalt: “Esiteks, ma ise olen teatrikunstniku taustaga, see muudab sellise konseptsiooni mulle väga loomulikuks. Teiseks, me ehitame selle najale, kus suunas Orissaare juba iseenesest liigub, näiteks kas või Illiku laiu mastaapsete toimetamistega nagu eespool mainitud. Laiemas pildis ma arvan, et Orissaare identiteet saab väga lähedalt olema seotud nüüdiskultuuriga. Kui inimene mõtleb, mida teha, kuhu minna, siis Orissaare võiks mõne aasta pärast olla puhkajate mõttes number üks koht, mis toob silme ette huvitava kunstikogemuse ja mõnusa kogukonna kauni looduse rüpes.”

Marit ja Harsh ei proovi luua midagi sellist, mida nad on juba kogenud, vaid nad
võtavad siit ja sealt ning proovivad ikkagi midagi päris oma nägu vormida.

Isegi, et kõik on veel nii algujärgus, on nad hotelli pidamise ja kogu selle protsessi kohta juba omajagu õppinud, ent teavad, et palju on veel ees. Praegu on nad veel info kogumise ja tuumiktiimi kokku panemise staadiumis – ühes tähtsaimas kohas, sest suur osa iga projekti õnnestumisest sõltubki just kaasatud inimestest. Neile on tähtis, et kaasatud oleksid need, kes on haaratud hotelli konseptsioonist, vaimustuses majast endast või kes sügavalt hoolivad Orissaarest.

Papa Harsh Aruni ja Miaga”Kuid õppetundide ja ootamatuste kõrval peavad inimesed tähtsamaks tihti küsida, kas kahe väikse lapse kõrvalt pole raske nii suuri projekte ette võtta,” jätkab Marit sama teemat, lisades ausalt, et on küll raske. Tänasel päeval kolme kuune Mia oli alla nädala vanune kui Marit teda objektidele kaasa hakkas võtma. Ent nad investeerivad korralikult lapsehoidu. “Pean meie lapsehoidjaid sama olulisteks tiimiliikmeteks kui arhitekte ja ehitajaid. Ilma nendeta ei ole mul võimalik süvitsi ja rahuliku südamega tööle keskenduda.” Pere ja töö tasakaal on keeruline, vahel kaldub see ühele, vahel rohkem teisele poole. Kuid Mariti sõnul on alati võimalus tasakaalu kohandada, sest tasakaal on tegelikult pidev liikumine tasakaalupunkti ümber, mitte fikseeritud seisund.

Uuel teemal jätkates. Kuna seni on veel põhilised renoveerimistööd aset leidnud pealinnas, ei jää Marit ja Harsh kaugeks ning soovivad ka Tallinnasse luua oma koha, kus inimesed saaksid mõnusalt aja maha võtta ja lõõgastuda. Marit leidis varakevadel, et müüki oli tulnud üks väga huvitav objekt – Stockmanni vastas olev Stalini tähega torn ja selle pööning (Tartu mnt 24). Pööning on nende silmis parim, et sellest luua koduspaaga galerii-majutus. Lisaks pakub ju torn võimalust kaeda Tallinna linnavaateid. Kuna pööningule vertikaalseid aknaid ei ole võimalik selle omapäraselt kauni fassaadi tõttu teha, on neil plaan luua aga suuremamõõduliste maalide abil seinetele sarnane efekt. Maalid, mis seinale rippuma jõuavad, on Mariti ja Harshi kogutud aastate jooksul. Kuid sellegi poolest on oodatud loomulikult ka koostööd erinevate kunstnike ja galeriidega, et ilus kunst ikka inimesteni jõuaks. Antud projekti on kaasatud ka sisearhitektid Vaikla stuudiost.

Kümne aasta pärast, kui Mia on kümme ja Arun kolmteist, Kena Kodu üksteist,
loodab Marit südamest, et selleks ajaks on neil suuremad jõupingutused tehtud. “Loodan, et selleks ajaks kõik käimalükatud asjad jooksevad ja saame tagasivaadates mõelda, missugused hullud me ikka olime,” naljatleb Marit ning lisab, et teades neid võib sellel ajal neil juba mõni uus hullumeelne projekt silmapiiril olla. Konkreetseid tuleviku ideid või uusi lubadusi kõigele nendele, mis tutvustatud, veel lisaks ta õhku veel ei viskaks, küll aga ta teab, et lapsed on alati kaasatud. “Juba praegu küsin Arunilt, kuidas talle mõni asi meeldib või kuidas oleks parem mõni asi lahendada. Näiteks joonistasin üks päev erinevaid logosid hotellile ja Arun tegi lõpliku valiku. Ta ütles, et ta ei tea, mis seal logo peal on, aga talle meeldib see.”

 

Küsinud ja kirjutanud Vanessa Kassmann
Perefotod Mihkel Leis, teised pildid Marit Shethia